Matkalised: Ele, BMW f800 GS ja Pärle, BMW f650 GS
Sihtkoht: Sitsiilia
Kaugeim punkt: Portopalo di Capo Passer
Aeg: 23 päeva, 22.05.–13.06.2015
Kilometraaž: 9140 km

Kui nüüd kõik algusest ära rääkida, siis oli nii, et Ele ei saanud Karu ja kompaniiga Kasahstani matkale minna, sest nende matk kestis liiga kaua. Nii saingi ma Ele hoopis endale kaasa, kui lubasin, et kolme nädalaga Sitsiilias ära käime. Tutvus oma ratastega oli meil mõlemal üpris värske, Elel nii umbes 400 km, minul ei tulnud sedagi, sest sain ratta alles paar päeva enne matka algust.

Väga täpset plaani me ei teinud, mõtlesime, et laseme end teedel ja juhusel kanda. Nii palju siiski käega õhku joonistasime, et läheme Itaalias mööda saapasääre tagaosa alla, siis talla alt läbi ja ninast Sitsiiliasse ning mööda saapa esikülge kodu poole tagasi.

Eks igaüks teab Itaalia kultuuriloost midagi ja olid meilgi mõned kohad, mida tahtsime lähemalt vaadata, üks reisijuht oli ka ikka igaks juhuks kaasas. Kohe esimesel päeval lõime pretsedendi (et oleks tehtud) ja tegime plaani juba enne õhtut ümber. Seda kordasime iga päev. Kohe mitu korda.

Et Sitsiilia on üsna kaugel, sõitsime esimesed kolm päeva, silmaklapid peas, Alpide külje alla välja, et alles seal tempo maha võtta ja ringi vaatama hakata. Mägede ületamiseks valisime legendaarse Grossglockneri. Sinna polnud kevad veel jõudnud ja nii kohtusime peagi mitmemeetriste lumehangede, paksu udu ja -4-kraadise temperatuuriga. Kõrgeimas punktis, enne jääpurikatega kaetud tunneliava, peatas meid ohutusvestis tegelane ning palus oodata. See tekitas meis palju elevust, sest mehe tõsine nägu viitas vähemalt katastroofimõõtu sündmusele. Mõne aja pärast tuiskas lumisest tunnelist välja napis riietuses jalgrattur, suur võttegrupp bussiga kannul. See oli reklaamklipi võte, kuid kogu seda sagimist, mis otse meie nina all ootamatult toimuma hakkas, ei saanud me pikalt jälgida, sest ohutusvestiga mees hakkas samuti kätega vehkima ja kupatas meid ära jäisesse tunnelisse.

Alpidest värisevate jalgade ja külmast kohmetanud kätega üle saanud, jõudsimegi Itaaliasse ning jäime peatuma Veneetsia juures. Olime otsustanud, et suuremad linnad jäävad lennukireisideks ja neisse me sisse ei lähe. Et aga Veneetsia on kõikide Euroopa muuseumlinnade ema, vääris ta erandit. Võtsime ühe päeva selle imearmsa linna kõrvalistel kitsastel tänavatel uitamiseks.

Järgmiste päevade teele jäid kaks San Marinot: algul üks väike küla, kuhu “päris” San Marino pähe sõitsime, ja siis see õige linnriik ka. Seejärel Assisi püha Francesco ilmakuulus basiilika, Gran Sasso rahvuspark, Gargano poolsaar, Alberobello trullide küla, Via Adriatica ja Via Jonica ning 11. matkapäeval lõpuks Sitsiilia.

Sitsiilia jaoks oli meil kolm päeva ja seda ei otsustanud meie, vaid tagasi mandrile viiv praamipilet, mida sai just sellise intervalliga osta, no ja natuke ka meie endi reisilõpuaeg, mis juba kangesti peale surus. Täistiiru saarele me peale teha ei jõudnudki, sest kiirteid vältisime põhimõtteliselt, aga rannaäärsed teed olid rohkem aeglussõidu harjutamiseks kui edasiliikumiseks. Üritasime minna Taormina linna, kuid sinna pääsemine osutus üsna veidraks katsumuseks. Esimese hooga sõitsime linna viivast teeotsast mööda, taibates seda alles mitmeid kilomeetreid hiljem. Tagasi minnes saime aru, miks – linn asub kõrgel kaljunuki otsas ning linna „alt“ läbi sõitmine on kerge tulema. Kuid see oli alles sissejuhatus. Ronisime vapralt mööda serpentiine ülespoole, takistusteks rahvamassid, bussid, autod, munakivid, teravnurksed pöörded, kitsad ühesuunalised tänavad ja seda kõike vägagi järsu tõusunurga all. Pärast mitut ebaõnnestunud katset parkida lahkusime kaelamurdvaid manööverdusvõtteid demonstreerides linnast ilma sadulast maha saamata.

Läksime siis hoopis vulkaan Etnat vaatama ja imetlesime kõrbenud musta maastikku ning nautisime vahelduseks jahedamat õhku. Pärast Agrigento Templite oruga tutvumist, mis asub saare lõunaranniku keskosas, keerasime nina otse läbi mägise sisemaa põhjaranniku poole. Sitsiilia keskosa maastik on erakordselt kaunis ja teed mõnusad sõita, iga kurvi taga lummavam vaade kui eelmine. Korra sattusime ka karmide läbisõidukeelusiltidega mägiteele, sest ehkki kõik meile sobivas suunas olevad rajad olid sama kinni, väitsid kohalikud, et sealt saab küll. Olid tõesti mäed natuke teele varisenud ja vajumisi ning sooni liiva ja kruusaga täidetud, ja et oli õhtu saabunud, olid ka sead, lehmad ja muud pudulojused teele uitama lastud. Aga selle kohta, et tee suletud oli, käis seal üsna vilgas liiklemine. Imelistest mägiteedest meile veel küllalt ei olnud, seega võtsime need ette ka järgmisel päeval enne mandrile naasmist.

Tagasi mandri-Itaalias, hakkasime mööda läänekallast põhja poole liikuma. Mõnepäevasele teekonnale jäid Amalfi dramaatiline (et mitte öelda laupäevaselt tiheda liiklusega ja seetõttu suisa hüsteeriline) rannikutee; Vesuuvi vulkaanilise tuha alt välja kaevatud Pompei; keskaegsesse mahajäetud linna rajatud Ninfa iluaed, mis olla kohalike sõnul lahti ainult 10 suvalist päeva aastas, millest ühel me sinna sattusimegi; looduslik valge saviga Saturnia term, kus sai veel öö saabudeski rahulikult vanni võtta; hämaras väga maaliline Pitigliano, kaunid Toscana linnad San Gimignano ja Volterra… Ja muidugi lõputult imeliste vaadetega mõnusalt kulgevaid kurvilisi väiketeid küpressidega ümbritsetud veinimõisate, viinamarjaväljade ja oliivisalude vahel.

Enne kui arugi saime, olime tagasi Alpide jalamil. Üleminekuks valisime seekord Umbrail Passi, kuhu jõudmiseks oli vaja läbida Gavia tee, mis osutus närvekõditavalt kitsaks, piireteta, järskude U-kurvidega, liikluseta, aga kahtlemata kõige ägedamaks mäeeületuseks üldse. Õhtuks jätsime Alpid selja taha ja sealt veel kolme päeva ja 2000 km pärast jõudsimegi tagasi koju.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ise pidasime vastu, rattad pidasid vastu, varustus pidas vastu. Itaalia kaootilise liiklusega kohanesime kiiresti, kuigi aeg-ajalt jäime keset liiklust muiates teineteisele otsa vahtima, tõdedes, et oleme ainsad, kes reegleid järgivad ning ainiti foorituld vahivad.

Ööbisime telgis, v.a need üksikud korrad, kui sõprade juurde sattusime ja üks öö B&B-s, kui olime mägedes vahetult enne päeva lõpetamist korralikult märjaks saanud.

Kõik sujus, kui väikesed ekslemised välja arvata, ent see käib asja juurde ja on igati oodatud ning nii kaunis kandis ainult puhas rõõm. Saime aru küll, et me kogu Itaalia maitsvat toitu ei jõua ära süüa, aga me vähemalt püüdlesime selle poole. Mida kaugemale lõunasse, seda vähem inglise keelt räägitakse, nii et rõõmustasime iga kohaliku üle, kes meiega juttu ajama tuli, ja püüdsime ise oma arsenalis oleva napi itaalia ja hispaania ning võimalusel ka inglise või mittevõimalusel kehakeelega hakkama saada – ning üldiselt saimegi.

Kaks tüdrukut (kohaliku motopargiga võrreldes) suurtel matkaratastel panid siiski inimesi aeg-ajalt imestama, meile järele vaatama ja “che bella!” hüüatama.